Sisemine motivatsioon

Laias laastus taanduvad kõik töö ja arenguga seotud küsimused motivatsioonile. Pole vahet, kas alustada mõne keerulise tööülesandega, õpingutega, uue blogipostitusega või püüda oma ettevõtet kuidagi paremate tulemusteni viia.

Iga sellise eesmärgi õlal istub kuradike nimega motivatsioon ja vahel tundub, et vaid tema ise teab ja otsustab, kas ta seekord üritab kaasa lüüa või ei. Iga eesmärk ja plaan õnnestub vaid siis, kui täideviijatel on selleks tahet ning tõehetk saabub siis, kui paberil (või mõttes) valminud plaan ellu astub – kas ikka on motivatsiooni?

Kuidas motivatsioon tekib?

Motivatsioonil on väga üldiselt öeldes kaks suunda – sisemine ja väline ning motivatsioon on vastavalt siis kas kaasa tõmbav või tagant tõukav.

Sisemine motivatsioon vastab väitele: ma tahan seda teha.

Kui motivatsioon tuleb seest, siis motivatsiooniküsimust tavaliselt ei tekigi. Me lihtsalt teeme midagi, sest meile meeldib, me naudime antud tegevust ja me ei küsi endalt, miks. Seesmine motivatsioon aitab võtta töö eest vastutust, ennetab ameti või juhi ootuseid, avab loovuse ja paneb uusi lahendusi otsima, seesmine motivatsioon ei küsi tasu, töö ise on parimaks tasuks.

Igaühel meist on tegevusi, mida me teeme lähtudes seesmisest tahtest. Olgu selleks kasvõi söögivalmistamine, sportimine, lugemine, mõni (tihti küll kahjuks üksik) tööülesanne või mis iganes muu tegevus – igaühel meist on neid. Eesmärgiks peaks olema tuua neid oma elluvõimalikult palju.

Väline motivatsioon vastab väitele ma pean seda tegema. Ja nagu nimigi väidab, põhjus selleks ei tule mitte seest. Põhjuseks, miks ma pean, on väline faktor, kõige tihedamini juhi või ametipositsiooni nõudmine, aga selleks võib ka olla mõni kohustus, mille me endale ise võtsime, kuid oleme kaotanud rõõmu selle tegemisest.

Seoses välise motivatsiooniga meenub mulle alati üks kurbnaljakas näide eelmise aasta jalgpalli MM-ilt, Põhja-Korea jalgpallimeeskond. Ma ei teagi drastilisemat näidet välisest motivatsioonist – see tiim tuli mängima vaid selleks, et olla “Suure Juhi meele järele” ja et “tuua kuulsust oma kodumaale”. Vürtsiks veel teadmine, et läbikukkumise korral ootab neid minimaalselt koonduslaager. Nende motivatsioon ja tahe oli alguses meeletu – see motivatsioon tõukas neid esimeses mängus tegutsema väga organiseeritult ja südikalt. Paraku tuli nende ette aga tõehetk nimega Brasiilia koondis, kes neid võitis ning kogu nende tahe murdus.

Julgen fantaseerida teemal, mis toimus peale Brasiiliaga kaotatud mängu Korea mängijate riietusruumis ja mõtetes. Mängijad oli mornid ja vaatasid endasse: “me kaotasime, Suur Juht ei ole meiega rahul, Ta ei ole minuga rahul, koonduslaager on kindel, samuti kaasmaalaste pettumus…”. Ning kui kõik välised motivaatorid olid kaotatud, siis ka kogu see pealesunnitud motivatsioon kaotas oma jõu. Uut sisemist tahet leida aga ei ole sugugi nii lihtne. Järgmine mäng Portugaliga lõppes nende jaoks kaotusega 7-0.

Pikas plaanis võib öelda, et vaid sisemine motivatsioon on õige tee. Vaid siis, kui me teeme oma tegevusi vabast tahtest ja loovalt, on meie tegevus iseenesest arenev ja tulemuslik. Vaid siis avaneb meie ees üha uusi ja uusi teid ning me näeme uusi lahendusi. Väline motivatsioon töötab vaid nii kaua, kuniks teda on. Kui ülemus, töötasu või ametikohustus enam ei motiveeri, siis tabab meid apaatia ja tahtmatus seda tegevust edasi teha.

Sisemine motivatsioon käivitab, väline sunnib. Sisemine motivatsioon on käima tõmbav, väline on tagant lükkav… ja kui väline motivaator otsa saab, siis tabab meid see tõehetk… küsimus, “miks ma seda teen?”, nagu Põhja-Korea koondist.

Loomulikult on enamus juhtumeid nende kahe äärmuse vahel, kuid alati võib eristada põhijooni.

Kui mõnikord tekib küsimus, et milline motivatsioon mind parasjagu käivitab, siis esita endale küsimus: miks ma seda tegevust teen? Kui vastuseks on, et ma pean (või mõni analoogidest: kästakse, on vaja, “nada Fedja”[šurik], partei ootab… [keskerakond] vms) siis on tegemist välise motivatsiooniga, kui aga vastuseks on, et ma tahan (või: mulle meeldib, lihtsalt teen – ära päri nii palju, naudin seda vms), siis on tegemist sisemise motivatsiooniga.

Milleks seda teadmist üldse vaja on?

Mis kasu on teadmisest, on mul sisemine või väline motivatsioon?

Vastus – et ennetada endale võetud või antud ülesannete mittetäitmist, stressi ja läbipõlemist. Enne iga töökohustuse võtmist tasub endalt küsida, kas ma ikka tegelikult tahan seda teha ja miks? Tasub enda motivaatoritele ausalt otsa vaadata ja siis otsustada.

Nendeks sisemisteks motivaatoriteks võivad olla mistahes imelikud vajadused, kasvõi tutvus mõne huvitava inimesega, arenemissoov, edevus (väga levinud motivaator kõikvõimalikeks avalikkuse ees “tundmatus kohas vettehüpeteks”) või mõni muu. Hea on ennast tunda, teada, mis mind käivitab ning siis tegutsema asudes see ka ära sõnastada. Tulemus on palju kindlam.

Lisaks.

Pean ütlema, et tegemist oli väga-väga lihtsustatud käsitlusega motivatsioonist. Aga sellevõrra lihtsam peaks teda olema ka mõista ja kasutusele võtta.

Kindlasti jätkan sel teemal ka tulevikus, aga kui soovite lisalugemist, siis mõnusalt palju on kirjutanud motivatsioonist Raimo Ülavere ning sama käsitluse veidi põhjalikuma versiooni leiab siit: juhtimisviisid ja motivatsioon.