Koolitaja ja coach Raimo Ülavere kirjutas enne sügishooaja algust postituse, mis pöörab tähelepanu sellele, millised meie uskumused piiravad plaanitut ellu viimast. Varasest sügise algusest on saanud jõuluootus ning nüüd on sobiv aeg uuesti heita pilk sellele, kas oled teinud oma uskumustes inventuuri ning võid öelda, et Plaanijast on saanud Tegija. Kui loed esmakordselt seda postitust, siis tee seda enne kui uueaasta lubadusi andma hakkad, sest püsiv muutus vajab pidevat panustamist, mitte ühekordset lubadust.
Meie sees elavad korraga kaks inimest. Plaanija ning Tegija. Ja on omamoodi isegi kummaline, kuidas need kaks tegelast omavahel sageli üldse läbi ei saa.
Plaanimise ja tegemise vahel on kuristik. Kui mitu korda oled sa endale lubanud, et “nüüd hakkan 3 korda nädalas trennis käima” või “seekord hakkan projektiga peale varakult enne tähtaega” või “enam ma ei vihasta”. Ja mitu korda on plaan ainult plaaniks jäänudki? Kui su vastus on “palju” või “suurem osa” või muud sarnast, siis… ära muretse, oled nagu enamik meist, inimestest.
See kipub lihtsalt olema nii, et Plaanija meie sees on ülimalt heade kavatsustega. Ta ärkab hommikul, käib dushi all, riietub, sööb, joob hommikukohvi. Ning teeb seejuures superhea päevaplaani. Ta on täis teotahet ning isu see kõik ära teha. Siis päeva poole ärkab aga Tegija, kes peab plaani ka reaalselt ellu viima. Tulles samal ajal toime ootamatute kohtumiste ja telefonikõnedega, vastupandamatute ahvatlustega, üllatusi – nii positiivseid kui negatiivseid – täis laetud sündmustega. Need kaks inimest asuvad üksteisest sageli sama kaugel kui kuu päikesest – plaan on hea, ja tulemus… nagu alati.
Muuseas, me inimestena oleme lausa geeniused tegemaks kõik selleks, et tulemus oleks “nagu alati” ehk läbikukkumine. Me oleme erakordselt loovad oma uskumustes, mille tagajärjel plaanitav muutus käitumises ebaõnnestub. Plaanime küll kaalu vähendada, trennis käia, mitte vihastada, tagasisidet anda, hommikul varem ärgata ja mida kõike veel. Ja siis tabab meid üks tüüpilisest uskumusest, mille tagajärjel oleme nullpunktis tagasi. Tegelikult isegi mitte nullpunktis, vaid miinuses. Sest meie enesekindlus, eneseusk on saanud järjekordse laksu. Niisiis, allpool 15 tüüpilist uskumust, mis takistavad päriselt enda käitumises muutust tegemast – toetudes maailma nr 1 juhtide coachi Marshall Goldsmithi üliheale raamatule “Triggers”. Loe ja vaata, kas tuleb tuttav ette…
- Kui ma aru saan, siis ka teen.
Tegelikkuses on aru saamise ja tegemise vahel suur-suur kuristik. See, et inimesed saavad millestki aru, on veel väga kaugel sellest, et nad ka midagi tegema hakkavad.
- Mul on tugev tahtejõud ja ma ei anna ahvatlustele järele.
Tahtejõu mõju ja kestvus on väga ülehinnatud. Meile meeldib lugeda ja kuulda lugusid inimestest, kes tänu tahtejõule alistasid iseend ja maailma. Ning päriselus on meid ümbritseva keskkonna mõju sedavõrd suur, et ainult tahtejõuga kaugele ei jõua.
- Täna on eriline päev.
Seda sisendame endale siis, kui on ahvatlus plaanist kõrvale kalduda. Mitte minna trenni, sest vihma sajab. Või mitte võtta ette rasket vestlust, sest on reede õhtupoolik. Või lubada endale suur koogitükk, sest ema küpsetas selle.
- “Vähemalt olen parem kui…”
Seda kinnitame endale siis, kui oleme lati alt läbi jooksnud. No täisrehkendust ei teinud, aga tegin pool… Mõni ei teinud niigi palju, eksole. Ja samal hetkel tõmbame poolde vardasse ka oma motivatsioonilipu.
- Ma ei vaja muutuseks abi ja süsteemi.
Üks kummalisemaid uskumusi enda käitumise muutuse juures on meie põlgus süsteemse treenimise vastu. Muutuse puhul räägitakse palju hoiakutest, uskumustest, vahest ka veidi esoteerikasse kalduvalt “sisemisest jõust”. Ja kuidagi jääb kahe silma vahele lihtne tõsiasi – muutus käitumises eeldab harjutamise süsteemi olemasolu. Eeldab struktuuri – regulaarset tegevuste nimekirja ülevaatust, regulaarset kalendrisse panemist, regulaarset follow-up’i ehk järeltegevust. Millegipärast aga tundub meile, et me oleme tugevamad, paremad ja “no võib-olla kellelgi teisel on seda süsteemi vaja, mulle piisab, kui teen ära otsuse.”
- Ma ei väsi ja mu entusiasm ei hääbu.
Me keeldume tunnistamast väsimuse jõudu. Hommikul plaanime teha pika ja tõhusa tööpäeva. Ja me usume, et oleme päev läbi täis energiat ja teotahet. Enesepettus – me kõik väsime. Ent enesekontroll, nagu tahtejõudki, on piiratud ressurss. Väsimusega ta kahaneb.
- Mul on aega.
Meil on ajaga seoses kaks uskumust, mis omamoodi mõlemad panevad muutusele korraliku miini alla: esiteks – järjekindlalt me alahindame seda, kui palju mingi tegevuse ära tegemine aega võtab; ning teiseks – me usume, et aega on lõputult, seega küllap me lõpuks ikka need muutuse asjad joonde saame. Järgneb edasilükkamine.
- Mind pole võimalik segada ja ootamatuid asju ei juhtu.
See on kummaline, kuidas me plaane tehes ei arvesta ootamatustega. Sest… nad on ju ootamatused :-) Me teeme plaane, nagu elaksime täiuslikus maailmas, kus kõik asjad lähevad nii nagu me ette kirjutame. Kriisid ongi sellepärast kriisid, et nad on ootamatud. Kuigi me ei suuda ette ennustada, millised need tulevased segajad ja kriisid on, on siiski üsna tõenäoline, et ühel või teisel kujul neid ette tuleb.
- Muutuse põhjustab erakordne sündmus.
Meil on millegipärast ootus, võib vist öelda ka unelm, et muutuseid käitumises põhjustavad vaid äkiline “valgustatus” või muu taoline sündmus. Ehkki on ka neid juhtumeid, siis pigem tasub nende pikaajalise mõju osas olla skeptiline. Kuna muutus tugineb siis pigem impulsile kui teadlikule plaanile.
- Minu muutus on püsiv ja ma ei pea enam muretsema.
“Ma olen õnnelik siis, kui…”. On illusioon, et õnn ja rahulolu on midagi püsivat, et see on mingi lõplik eesmärk ja koht – kui sinna kohale jõuad, on kõik hästi ja võib lõpetada pingutamise. Ent selleks, et püsida heas vormis, tuleb harjutada.
- Vanade probleemide kõrvaldamine ei too kaasa uusi probleeme.
Toob küll. Ühe teema laualt ära saamine tähendab tavaliselt uue teema lauale tulekut. Kui oled lõpuks jõudnud unistuste töökohta, siis selgub, et su ette on kerkinud terve rida uusi väljakutseid. Hea näide on lotovõitjad – uuring ütleb, et kaks aastat pärast jackpot’i ei ole nad sugugi palju õnnelikumad kui enne lotovõitu. Lotovõit võimaldas neil küll hakkama saada mõnede probleemidega, ent tõi kaasa ka uusi probleeme – näiteks tekkis palju sugulasi-sõpru, kes kõik oma “õigustatud” osa noolisid. Odav elamine koos heade sõpradega asendus luksusliku maja ja sõpradeta elamisega.
- Minu pingutused saavad õiglaselt tasutud.
Pingutan ja harjutan ja siis saan õiglaselt tasutud. Päris elu paraku ei tea õiglusest suurt midagi – sageli mõnel lihtsalt veab ja mõnel mitte. Kui muutust hoiab üleval uskumus õiglasest tasust, siis on pettumus kiire tulema. Nagu ka motivatsiooni langus.
- Keegi ei pööra mulle tähelepanu.
Meil on uskumus, et kui me mõnikord ka laseme natukene rihma lõdvemaks, siis keegi ei märkagi seda. Samas kehtib aga paradoks – ehkki tõepoolest võib meie aeglane positiivne muutus jääda paljudele, vähemasti alguses, tähelepanuta, siis meie tagasi langemine vanadesse rööbastesse ei jää kellegi jaoks märkamatuks.
- Kui ma muutun, siis ma ei ole enam mina ise.
See lähtub uskumusest, et me lihtsalt inimestena oleme sellised nagu oleme, meie olemus on ette määratud. Ja me ei saa ka oma käitumist muuta. Sest “No ma ei saa teda kiita, see poleks üldse minu moodi”. Tõsi ta on. Kui inimene usub, et ta ei saa muutuda, siis ta ka ei saa muutuda…
- Ma oskan ennast ja oma edusamme ise hinnata.
Ehkki osaliselt vastab see uuringute järgi ka tõele, siis päris adekvaatseks enesehindajaks me ennast kahjuks nimetada ei saa. Reeglina me ülehindamine enda juures positiivset ja alahindame seda, milline on meie käitumise roll negatiivse tulemuse korral. Lühidalt – et saad adekvaatset hinnangut enda käitumisele, vajame reeglina väljastpoolt tulevat pilku.
Raimo Ülavere
koolitaja ja coach
www.mindsweeper.ee
Postituse algallikas asub siin